Kihnu
Mare

Minu kodu on Kihnu saarel, elan siin aastaringselt. Kuna juured on siit, siis ka tugev identiteet. Olen õppinud teadlikult ja mitteteadlikult kõike seda, mis Kihnu kultuuris oluline, olgu selleks siis keel, rahvariiete kandmine, talupidamine, käsitööoskused, traditsioonilise toidu valmistamine, rahvajutud ja –usund, kuid ka kirikuelu tähtsus. Loomulikult tantsimine ja laulmine külapidudel, pulmades on siinse kasvukeskkonna loomulik osa. Tean paljutki merest, kalapüügist, hülgeküttimisest ja loodusega kooskõlas elamisest.

Siiski, ma pole üksnes praktiliste teadmistega kogukonna liige, vaid olen omandanud küllaltki mitmekülgse hariduse. Ennekõike olen end realiseerinud ajaloo õpetajana, kuid väljaõppe tõttu olen aktiive panustaja valdkondades nagu etnoloogia, rakendusantropoloogia ja folkloristika. Minu peamine uurimishuvi on seotud vaimse kultuuripärandi hoidmisega üleilmastumise ja kasvava urbaniseerumise  tingimustes. Tegelen kultuuripärandi mõtestamisega läbi omakultuuri kirjeldamise. Kõrgendatud huvi on mul UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kantud pärandi ja selle hoolekande edulugude vastu.

Oma maailmavaadet olen pidanud üldiselt konservatiivseks (mitte segi ajada populistide ja äärmuslastega!). Pean tähtsaks vanade teadmiste ja oskuste säilitamist, sest mine tea millal neid vaja minna võib. On hea, kui juured on tugevalt maas ja sul on oma kodu ning kogukond, mis annab sulle identiteedi ja jõu. Arvan, et on tähtis igasugu oskusi säilitada, et inimene suudaks endaga ise hakkama saada, niipalju kui see tänapäeval veel võimalik on. See tähendab muuhulgas oskust kasvatada ise oma toit või hankida vajadusel loodusest, riiete valmistamise oskust või kasvõi majaehitamise oskust. Elamine loodusega ühes rütmis, selle märkide jälgimine ja pühade tähistamine, on samuti oskus. Ka selline toimetulek, kui ühel päeval kaob vool ja pole enam mobiililevi ega internetiühendust või naftavarud pole kättesaadavad. Ma soovin, et mina ja mu lapsed, kogukond ja kogu Eestimaa rahvas oleks piisavalt tark säilitamaks ellujäämise oskusi, kasvataks lapsi omal maal ega annaks alla, et ikka eesti keel koos armsate murdekeeltega ja kultuur koos eriilmeliste kultuuriruumidega püsiks, kaunistades muuhulgas oma olemasoluga maailma kultuuride mitmekesisust. Ma tahaks, et meil oleks oskus nautida oma rahvariiete värvikirevuse ilu ja oma armsat pärimusmuusikat ka kõige depressiivsematel aastaaegadel, et sellest ei kujuneks üksnes suvine meelelahutus. Jah, minu hinnangul on kõigi oskuste alleshoidmine ülimalt oluline, sealhulgas oskus oma kaasteelisi liialt häirimata oma teekonna püsida.