Elan aastaringselt Kihnu saarel, mul on kokku neli last, abikaasa töötab tüürimehena. Meie juured on siit, niisiis ka tugev identiteet. Olen õppinud teadlikult ja mitteteadlikult kõike seda, mis Kihnu kultuuris oluline, olgu selleks siis keel, rahvariiete kandmine, talupidamine, käsitööoskused, traditsioonilise toidu valmistamine, rahvajutud ja – usund, kuid ka kirikuelu tähtsus, loomulikult tantsimine ja laulmine külapidudel, pulmades. Tean paljutki merest, kalapüügist, hülgeküttimisest ja loodusega kooskõlas elamisest.

Siiski, ma pole üksnes praktiliste teadmistega kogukonna liige, vaid olen töötanud üle kümne aasta Kihnu Koolis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana, kokku 16 aastat olin SA Kihnu Kultuuriruum juhataja viies läbi palju väga eriilmelisi projekte kihnu kultuuri ja elu-olu toetuseks. Hetkel jätkan magistriõpinguid Tartu Ülikoolis etnoloogia, folkloristika ja kultuuriantropoloogia erialal, olen praktilisest projektijuhtimisest end taandanud ning tegelen suurema osa ajast omakultuuri kirjeldamise ja mõtestamisega, otsides lahendusi selle püsimiseks üleilmastumise tingimustes.

Oma maailmavaadet olen pidanud üldiselt konservatiivseks (mitte segi ajada populistide ja äärmuslastega!). Pean tähtsaks vanade teadmiste ja oskuste säilitamist, sest mine tea millal neid vaja minna võib. On hea, kui juured on tugevalt maas ja sul on oma kodu ning kogukond, mis annab sulle identiteedi ja jõu. Arvan, et on tähtis igasugu oskusi säilitada, et inimene suudaks endaga ise hakkama saada, niipalju kui see tänapäeval veel võimalik on. See tähendab muuhulgas oskust kasvatada ise oma toit või hankida vajadusel loodusest, riiete valmistamise oskust või kasvõi majaehitamise oskust. Elamine loodusega ühes rütmis, selle märkide jälgimine ja pühade tähistamine, on samuti oskus. Ka see toimetulek, kui ühel päeval kaob vool ja pole enam mobiililevi ega internetiühendust või lõpevad hoopiski naftavarud. Ma soovin, et mina ja mu lapsed, kogukond ja kogu Eestimaa rahvas oleks piisavalt tark säilitamaks ellujäämise oskusi, kasvataks lapsi omal maal ega annaks alla, et ikka eesti keel koos armsate murdekeeltega ja kultuur koos eriilmseliste kultuuriruumidega püsiks, kaunistades muuhulgas oma olemasoluga maailma kultuuride mitmekesisust. Ma tahaks, et meil oleks oskus nautida oma rahvariiete värvikirevuse ilu ja oma armsat pärimusmuusikat ka kõige depressiivsemal aastaajal. Jah, minu hinnangul on kõigi oskuste alleshoidmine ülimalt oluline, sealhulgas oskus oma kaasteelisi liialt häirimata toime tulla.